“The only people for me are the mad ones, the ones who are mad to live, mad to talk, mad to be saved, desirous of everything at the same time, the ones who never yawn or say a commonplace thing, but burn, burn, burn, like fabulous yellow roman candles exploding like spiders across the stars.”

pühapäev, juuli 12

khm

Kui oskaks, siis kirjutaks midagi tarka ka siia, aga kipub olema nii, et tegelt pole enamus aega mitte kellelgi midagi eriti asjalikku öelda. Ja siis on vaja niisama tühja panna, ja välja mõelda asju, ja mida iganes veel : )
sest siis on täiega chill. Ja kui võimalik, siis tuleb igast sõnast võimalikult palju draamat välja imeda.
Eriti normal on siis, kui väidetavalt kõik vihkavad draamat ja siis kammivad niisama ära ikkagi selle asemel et teha nii nagu nad ütlevad, st olla niisama rahulikult ilma mingi jamata.
Eks aeg-ajalt ikka tuleb ette normaalseid aegu ka mingi paariks päevaks, aga sellest hoolimata on see nagu vaikus enne tormi, sest peale iga rahulikku hetke tuleb edasi topelt jama. Ma ei kujuta ette, kas inimestel ei ole tõesti midagi targemat oma eluga peale hakata ?

Veits loll on see, et nüüd ma panen samamoodi ise diipi kusagil blogis nagu ma tegelikult ei kannata eriti : D

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar