“The only people for me are the mad ones, the ones who are mad to live, mad to talk, mad to be saved, desirous of everything at the same time, the ones who never yawn or say a commonplace thing, but burn, burn, burn, like fabulous yellow roman candles exploding like spiders across the stars.”

reede, oktoober 16

Hull sõnade liiklus.


Hommikud on mõnusad, eriti ee aeg 9st umbes 11ni. Pärast tekivad lebotamise eest veits süümekad, et peaks ikka midagi asjalikku tegema, aga no, ega ei viitsi alati.
Põhimõtteliselt on nii, et kuigi tekib küll koolirutiini sisseelamisega tunne, et elu keerab natuke tuure maha, siis see on ainult näiline, sest kui hakata mõtlema kõigele, mida TEGELIKULT vaja teha on, pluss see asjalikolemine, mis meile nüüd kaela on riputatud, sest me oleme nüüd nn "täiskasvanud inimesed". Päris olemegi. Kes tunnistab, kes mitte, aga tobe on kuulata seda tähtsa näoga räägitud juttu mõnikord, kui ainuke sisu, mis jutul on, on see, mida kõik ammu teavad. Käibetõed. Käib pinda, jah.

See ka, et kes see iganes jaurab, et koguaeg peab ennast leidma ja blabla, keegi on mõelnud nii, et ennast ei leita, vaid tuginedes pointile, et me oleme oma tegude ja sõnade jms summa, siis me loome end terve elu, mitte ei pea end otsima ja leidma koguaeg?


Siiralt, Teie kui kell kukkus

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

Tellimine: Postituse kommentaarid (Atom)