Viimased paar päeva on möödunud üldises nostalgianoodis, vähemalt tundub nii. Teisipäeva õhtul lollitasime Eku ja Liisuga jälle nagu siis, kui me olime 16. Ja peab tunnistama - tunne oli küll vastav. Ja nüüd täna, natuke aega tagasi, avastasin, et mu Vennaskonna plaat, mille ma olin ammu tembeldanud mittetöötavaks, kõigest hoolimata on töökorras. Ja noh, ega see muusika on ka puhas nostalgia. Lisaks sellele iga kord, kui kellelgi on mingi mure, mis on kunagi olnud ka endal, või noh, mitte küll sama, aga siiski, sarnane mingis osas, siis paratamatult tuleb see, naljakas tagasiminek, kasvõi sekundi murdosaks ja märkamatult, aga tuleb. Ja me ei saa sinna vist midagi paratagi.
Minevikus on paljupaljupalju tähtsat. Tänu sellele kõigele me jõuame edasi koguaeg. Ja oleme need, kes oleme. Ja üldine elukogemus ei tee ka paha, eksole? Aga mida teha elukogemusega, kui ei ole kedagi, kellele see loeks (peale enda muidugi) ?
Loogiline on, et sa jagad seda mõnikord, annad nõu, ütled oma arvamuse. Sul on põhjendus.
Aga mida hakata peale kellegagi, kes tahab rääkida ja abi, aga absoluutselt ei kuula ?
Tekib ju endal tahtmine vastu seina joosta või sõbrale/tuttavale puuga pähe anda ?
Jah, loogiline on, et ka tähtsate inimeste peale saadakse pahaseks.
Meenub, kui me Ekuga arutasime seda sõprade värki, et kõik tahavad, et keegi neile olemas oleks ja koguaeg rõhutatakse seda, et "Oi sa oled nii hea sõber, ja oled alati olemas jne" blablabla. Tore on eksole, kui keegi on. Aga kurat, kaua sul need inimesed ikka on, kui sa nende jaoks ei ole ?
Ja siis mõeldakse ühel hetkel, et maru üksildaseks on elu muutunud.
Tõsi on küll see, et on aegu, mil ongi rohkem tegemist ja jebimist erinevate asjadega. Aga noh, siis saavad päris sõbrad ikka aru. Järelduseks tuleb siit see, et esiteks, kui sul on ikka hea mitusada tuttavat, paarkümmend lähemat tuttavat ja siis ütleme nii kümmekond lähedasemat sõpra, kuidas peaks keegi parima tahtmise juures suutma olla olemas ja sõber nende kõigi jaoks ? Füüsiliselt täiesti võimatu. Ja kui suudabki nendega enamvähem kursis püsida, siis miskipärast tuleb kahtlus peale, et kuigi siiras see asi olla ei saa ju. Vb on asi minus. Ei tea.
Inimest ära ka ei unusta ju.
Mul kaob juba enda teksti üle loogiline ülevaade, sest kogu see sõprusekamm, mida kõik koguaeg räägivad ja rõhutavad ja kammivad sellega koguaeg.. no ei jõua enam. Vahepeal on see põhjendatud, see muidugi. Sel juhul on normaalne ja vajalik sellest rääkimine jne. Aga mitte koguaeg. Võimatu.
Tulles minevikuteema juurde tagasi ja selle juurde ka, et me oleme oma tegude summa, siis noh, tänaks siinkohal inimesi, kelle mõistus ei võta eriti kõrge lennuga asju ja on totaalsed idioodid. Aga selliseid on ka vaja, nii et pole vaja pabistada. Mõnikord on neist kasu ka, nt nende labane otsekohesus (mitte tavaline otsekohesus, mis on alati tervitatav) on päris konstruktiivne kriitika. Seal kusagil see peitub. Ainult otsida tuleb. Väga pingsalt. Kui mõelda sellele, et keegi ütleb sitasti sulle, või kirjutab halvasti vms, siis kui korra mõelda iseenda iseloomule või vigadele, siis noh, teinekord võib parandamissuuna anda kätte küll. Aga üldiselt peaks inimesed üritama ise end nagunii edasi viia inimesena, ja end parandada. Hea on ju hea olla. Ei ?
Aga jällegi noh, on neid, kellele ei meeldi see värk. See nn "endaks jäämine".. andeks, aga see on täielik põikpäisus vms. Muutus on vajalik ju. Endaks jäämine on midagi muud. Minu arvates vähemalt. Kotis ka ei ole vaja elada või kusagil keldris, ninani vees. Või noh, point on vast arusaadav.
Paar päeva juba kihutab miljon mõtet üksteist taga ajades peas ringi. Praeguseks hetkeks ma olen suutnud end ise juba närvi ajada neile kõigile korraga mõeldes.
Vb on siis lihtsalt see hetk, kus tahaks umbes aeg-ajalt kellelegi otsa vaadata ja küsida, et wtf.
Igastahes, tunne on, nagu oleks jälle paar aastat mitte juurde kogunud, vaid pigem tagasi läinud. Või siis hakkab tekkima see arusaam, et mida rohkem ma tean ja näen, seda vähem ma tegelikult tean. Täpselt samamoodi nagu ajavahemikud lähevad ajaga lühemaks, sest nad moodustavad järjest väiksema osa möödunust.
Kui täiskasvanudolemine tähendab seda, et sa saad aru, et alati on võimalus, et faktid ei vasta tõele ja oma arvamus ei pruugi olla õige, siis ma arvan, et mõnesmõttes on päris palju parem olla mingi 14-15 aastane pubekas, kes arvab, et ta on maailma naba ja tal on alati õigus. Kindlustunnet on ka vaja ju : D.
Ahjaa, lugesin mingeid n-ö mõtteteri ja värke, mis ma olin kusagile kirja pannud a la säärases vanuses. Täitsa lõpp. Üks kord oli häbi enda ees, teinekord päris hea tunne, et ma midagigi ära händlisin. Või siis ma ei händlinud siis ära ja pole seda siiani teinud.
Miks peab kõik nii suhteline olema ja sõltuv, ei mõista.
Ainuke asi, millest ma aru saan, on see, et üle 60% ulatuses mitte keegi meist ei saa aru, mida ta teeb.
Aga teisi maha tegema on maru kiired. Hankima peaks enesekriitika ka, ja seda esmajärjekorras.
Kopp ees sellest hülgemölast, käibetõdedest ja elumõtetest.
Elama peab elu, et lõpuks millestki aru saada. Kui veab, siis enne pensioniiga.
Ja suureks ei kasva meist vist küll keegi.
Vot seal oleks hea mängida.
Minevikus on paljupaljupalju tähtsat. Tänu sellele kõigele me jõuame edasi koguaeg. Ja oleme need, kes oleme. Ja üldine elukogemus ei tee ka paha, eksole? Aga mida teha elukogemusega, kui ei ole kedagi, kellele see loeks (peale enda muidugi) ?
Loogiline on, et sa jagad seda mõnikord, annad nõu, ütled oma arvamuse. Sul on põhjendus.
Aga mida hakata peale kellegagi, kes tahab rääkida ja abi, aga absoluutselt ei kuula ?
Tekib ju endal tahtmine vastu seina joosta või sõbrale/tuttavale puuga pähe anda ?
Jah, loogiline on, et ka tähtsate inimeste peale saadakse pahaseks.
Meenub, kui me Ekuga arutasime seda sõprade värki, et kõik tahavad, et keegi neile olemas oleks ja koguaeg rõhutatakse seda, et "Oi sa oled nii hea sõber, ja oled alati olemas jne" blablabla. Tore on eksole, kui keegi on. Aga kurat, kaua sul need inimesed ikka on, kui sa nende jaoks ei ole ?
Ja siis mõeldakse ühel hetkel, et maru üksildaseks on elu muutunud.
Tõsi on küll see, et on aegu, mil ongi rohkem tegemist ja jebimist erinevate asjadega. Aga noh, siis saavad päris sõbrad ikka aru. Järelduseks tuleb siit see, et esiteks, kui sul on ikka hea mitusada tuttavat, paarkümmend lähemat tuttavat ja siis ütleme nii kümmekond lähedasemat sõpra, kuidas peaks keegi parima tahtmise juures suutma olla olemas ja sõber nende kõigi jaoks ? Füüsiliselt täiesti võimatu. Ja kui suudabki nendega enamvähem kursis püsida, siis miskipärast tuleb kahtlus peale, et kuigi siiras see asi olla ei saa ju. Vb on asi minus. Ei tea.
Inimest ära ka ei unusta ju.
Mul kaob juba enda teksti üle loogiline ülevaade, sest kogu see sõprusekamm, mida kõik koguaeg räägivad ja rõhutavad ja kammivad sellega koguaeg.. no ei jõua enam. Vahepeal on see põhjendatud, see muidugi. Sel juhul on normaalne ja vajalik sellest rääkimine jne. Aga mitte koguaeg. Võimatu.
Tulles minevikuteema juurde tagasi ja selle juurde ka, et me oleme oma tegude summa, siis noh, tänaks siinkohal inimesi, kelle mõistus ei võta eriti kõrge lennuga asju ja on totaalsed idioodid. Aga selliseid on ka vaja, nii et pole vaja pabistada. Mõnikord on neist kasu ka, nt nende labane otsekohesus (mitte tavaline otsekohesus, mis on alati tervitatav) on päris konstruktiivne kriitika. Seal kusagil see peitub. Ainult otsida tuleb. Väga pingsalt. Kui mõelda sellele, et keegi ütleb sitasti sulle, või kirjutab halvasti vms, siis kui korra mõelda iseenda iseloomule või vigadele, siis noh, teinekord võib parandamissuuna anda kätte küll. Aga üldiselt peaks inimesed üritama ise end nagunii edasi viia inimesena, ja end parandada. Hea on ju hea olla. Ei ?
Aga jällegi noh, on neid, kellele ei meeldi see värk. See nn "endaks jäämine".. andeks, aga see on täielik põikpäisus vms. Muutus on vajalik ju. Endaks jäämine on midagi muud. Minu arvates vähemalt. Kotis ka ei ole vaja elada või kusagil keldris, ninani vees. Või noh, point on vast arusaadav.
Paar päeva juba kihutab miljon mõtet üksteist taga ajades peas ringi. Praeguseks hetkeks ma olen suutnud end ise juba närvi ajada neile kõigile korraga mõeldes.
Vb on siis lihtsalt see hetk, kus tahaks umbes aeg-ajalt kellelegi otsa vaadata ja küsida, et wtf.
Igastahes, tunne on, nagu oleks jälle paar aastat mitte juurde kogunud, vaid pigem tagasi läinud. Või siis hakkab tekkima see arusaam, et mida rohkem ma tean ja näen, seda vähem ma tegelikult tean. Täpselt samamoodi nagu ajavahemikud lähevad ajaga lühemaks, sest nad moodustavad järjest väiksema osa möödunust.
Kui täiskasvanudolemine tähendab seda, et sa saad aru, et alati on võimalus, et faktid ei vasta tõele ja oma arvamus ei pruugi olla õige, siis ma arvan, et mõnesmõttes on päris palju parem olla mingi 14-15 aastane pubekas, kes arvab, et ta on maailma naba ja tal on alati õigus. Kindlustunnet on ka vaja ju : D.
Ahjaa, lugesin mingeid n-ö mõtteteri ja värke, mis ma olin kusagile kirja pannud a la säärases vanuses. Täitsa lõpp. Üks kord oli häbi enda ees, teinekord päris hea tunne, et ma midagigi ära händlisin. Või siis ma ei händlinud siis ära ja pole seda siiani teinud.
Miks peab kõik nii suhteline olema ja sõltuv, ei mõista.
Ainuke asi, millest ma aru saan, on see, et üle 60% ulatuses mitte keegi meist ei saa aru, mida ta teeb.
Aga teisi maha tegema on maru kiired. Hankima peaks enesekriitika ka, ja seda esmajärjekorras.
Kopp ees sellest hülgemölast, käibetõdedest ja elumõtetest.
Elama peab elu, et lõpuks millestki aru saada. Kui veab, siis enne pensioniiga.
Ja suureks ei kasva meist vist küll keegi.
Vot seal oleks hea mängida.
hei cällu.
VastaKustutakusjuures mulle tuli sinu jutuga meelde üks laul. nelly furtado try, kus ta ütleb et
All I know Is everything is not as it's sold, but the more I grow the less I know. And I have lived so many lives, Though I'm not old
And the more I see, the less I grow
The fewer the seeds the more I sow
ja siis ma mõtlen, et tegelt ongi nii, et sul võib olla tohutu elukogemus ja me võime olla ilmatuma täiskasvanulikud, aaga see ei anna meile midagi. ikke teeme vigu. ikka ei oska teisi aidata. teised saavad ainult iseennast aidata. samuti kõik need idioodid, kes kunagi muutuda ei taha, ei kavatse ega midagi muud. konstruktiivne kriitika ehk on abiks, aga jälle, oleneb inimesest. ilmselt meie ühiskonnas väga väheste puhul.
muidu, väike on ikka kuradi hea olla. ja ma mäletan kui sa olid 14-16 ja me diipisime kõiksugu teemadel koguaeg. suureks ei peagu kasvama.
nostalgia on ka hea.