Ja.. jäin mõtlema, et.. kas me üldse kunagi teame, palju me väärt oleme? Kas seda saab mõõta?
Miks kipub olema nii, et me arvame endast kas liiga palju või liiga vähe? Miks ei ole mitte mingit balanssi ?
Ja miks on nii, et inimesed, kes teevad rohkem sitta, on õnnelikumad? Või noh, kas just õnnelikumad, aga tihti rohkem endaga rahul. Või on ikka? Tegelikult, mis on see, mille alusel inimest hinnata? Saab üldse kellelegi hinde külge riputada, et "y0, sa oled 3+". Objektiivsus on surnud.. ?
Äkki ongi nii, et hea ja halb on defineerimatud mõisted? Täpselt nagu tore ja kena : )
Ülevoolavalt või defitsiidis, mitte kunagi parajalt või piisavalt.
Mõnikord tahaks olla kindel milleski. Kui on hea, on halb, kuna äkki me kujutame ette seda, et kõik on hea, ja siis saame tulemuseks, et ei olegi nii hea, kuna kardame, et see on kõik illusioon, ja siis me lepime, sest see tundub turvalisem. Et pole ühtegi halba üllatust nurgatagant välja hüppamas ja kõike ära rikkumas. Probleemid tunduvad olevat osa õnnest siis. Täiuslikkus pole määrav ju. Oluline on see, mis tunde kogu see kompott kõigest, mis on, tekitab. Kui see tunne lennutab meid üles positiivsel juhul, miks me ei hakka kõike paremini nägema, kaugemalt, vaid kaotame nägemise hoopis ära? Nagu see suur asi, armastus. Vähe sellest, et ta pimestab, ta võtab ära vist ka kõik teised meeled.
No ja negatiivsel juhul on kõik nii sitt, et põikpäiselt me keeldume uskumast, et midagi ei ole tõesti sitasti.
Ja siis tuleb see vastik rahutus mängu. Nagu oleks midagi puudu. Tahakstahakstahaks.
"..ja ma tean, et elu kõige suuremad klišeed on elu kõige suuremad tõed."
Robert Randma, "Sigaret"
Aga kas on?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar