Täna hommikul jäin isaga korraks rääkima (ja oleks äärepealt sellepärast bussist maha jäänud).
Peale seda lühikest vestlust jõudsin järeldusele, et mu vanemad on vist ikkagi kõigest vandumisest hoolimata, mis teatud vanuses läbi tuleb elada, mu kasvatamisel päris hea töö teinud. Vähemalt tekkis pisike aimdus, et ma olen isegi mõningatest asjadest õigesti aru saanud.
Lisaks sellele,.. eesmärgid on head, sihikindlus ka. Aga arutu sihikindlus ja tahtmine lihtsalt jõuda kusagile omadega puhtalt sellepärast, et kusagile jõuda, on idiootne. Sellepärast meie maailma suures jaos juhivadki täiesti absurdsete mõtetega inimesed. Vähemalt selline tunne tekib küll aeg-ajalt.
Miks muidu bürokraatlik masinavärk on ulmeliselt läbimatu ja suur?
Ja veel see, et kuigi öeldakse, et tuleb teha asju, mis meeldivad ja mida tahetakse teha, siis ma usun, et selleks, et saaks jõuda üldse sellisesse faasi, tuleb teha ikka väga palju jama, mis absoluutselt mingit huvi ei ärata. Ma usun, et kui küsida mõne vanema inimese käest seda, või väita, et tuleb teha ainult, mis meeldib, siis ta naeraks näkku. Kas keegi tõesti väidab, et nt ülikoolis meeldib talle iga viimne kui aine või töö või referaat või misiganes asi, mida teha tuleb? Et ta tõesti iga hommik tahab minna vara kooli? Või inimene, kellele ei meeldi nõusid pesta, peseb rõõmuga nõusid või? Ma keeldun uskumast, et kõik on oma tööga rahul ja asi on nii, et nad hoopiski teevad tööd sellepärast, et kuidagi ju peab raha teenima, et ära elada.
Pigem on vist asi suhtumises. Aga kes teab.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar