Avastasin, et vahepeal on päris hea lay back'ida sotsiaalses elus. Et nagu, teistmoodi kuidagi on, ja ei saa mainida, et elu igavamaks ka läheks. Sest kipub olema nii, et kõige suvalisematel aegadel tulevad mingid eriti veidrad ja obviousid arusaamised või taipamised. Kas niisama asjade või inimeste või olukordade kohta. Ja teinekord jälle avastad enda juures midagi, mida sa enne ei teadnud. Või lähed välja siiski, sest on ikkagi kohti, kuhu peaks minema isegi kui ei jõua ja hiljem avastad, et pole ammu mõnusam õhtu olnud. Eniveis, see selleks, aga ega põhiline, mis mingeid mälestusi/emotsioone või midagi teevad, on inimesed. On neid, keda ei näegi peaaegu, aga siis kui näed, on tunne nagu päike tuleks korraks välja, isegi kui see on suvalises kohvikus või baaris kunagi öösel (iseasi kui suvaline, sest Tartus neid nii palju ka pole), niisama linnas kõndides või no.. pmst mis iganes suvaline kokkusattumus kasvõi kusagil peol. Kas see siis tähendab, et see inimene on see nn "sinu inimene", see, kellega on alati ägeheatoremõnushuvitav? Või on selline inimene niisama kuidagi silmapaistev iseenda jaoks? Ma jäingi ükspäev mõtlema sellele, et miks inimesed pingutavad mingite sõpruste pärast jubedalt, mis ilmselgelt ei tööta? Sessuhtes, et kui keegi on kellegagi koos, aga see ei tööta, siis ei piinata end elu lõpuni puhtalt põikpäisusest või mis? Elu ongi selline, et asjad alati ei tule nii välja nagu loodetud või tahetud on, või siis kui nende mittetöötavate läbisaamiste juurde tulla, siis vb on midagi puudu jäänud ja selle tõesti saab ära lahendada, mis iganes see probleem ka ei oleks olnud. Rohkem siirust või ausust või isegi austust. Austus ongi hetketi see, mida pole mitte kellelgi mitte kellegi vastu, ükskõik kui väga väidetakse, et see või too on ülikallis või mida iganes asju. Respektima peab, kasvõi mingit iseloomujoont, mis teeb kellestki selle, kes ta on. Ükskõik kas see on siis otsekohesus, mõistmine, rahulikkus või midagi hoopis muud. Muidugi see ei kehti nende inimeste kohta, kellega lihtsalt ei klapi. Sest on võimatu omada mingitki respekti inimese vastu, kes on täiesti põhimõteteta ja ei saa endaga hakkama. Vb liiga ülekantud, aga piisavalt kohtab kusagil lauseid, et selleks, et kellegagi koos olla (suhtes siis), peab kõigepealt ise olema tervik. Ja ise hakkama saama. Mõttetu on tegelikult taielda kellegagi ja siis umbes mõelda, et ma suren ära, kui kedagi kõrval pole. Milleks? Ja üleüldse ma ei saa aru, mis on inimestel viga pidevalt, et mingist tühisest asjast tekib probleem, mis puhutakse metsikult suureks, tehakse süüdimatu nägu pähe ja siis kõik teised on need, kes probleeme tekitavad. Müstika ja ega kõigest ei saagi aru saada. Aga võib-olla ollakse siis enda ees ausad. Teistele võid ehk jama ajada teatud juhtudel, aga no endale? Eneseusk on tore, aga no kui endale valetada ja siis seda uskuma jääda, on ikka päris halenaljakas. Eks igaüks teab, mis ta teeb või parajasti heaks arvab, et oleks hea mõte. Kui ei tee, ei saa ka teada. Mitte et oleks vaja katse-eksitusmeetodit kasutades mu**i mängida. On palju asju, mis üks kord katki minnes enam terveks ei saagi, või kui saavad, jääb pisike mõra ikkagi kusagile. Tingimusteta ja naiivne korduv andestamine ei ole ka alati kuigi asjalik, sest sellega kaevab lõppkokkuvõttes vist pigem endale auku, sest kui inimene on alt vedanud ikka omajagu arv kordi, siis kuidas saab kindel olla, et ta seda nüüd järsku enam ei tee? Asju või inimesi ei saa võtta iseenesestmõistetavatena. Selleks, et saaks öelda, et keegi on sõber, ei tohi vinguda, et "appi ta ei ole olemas", vaid et "appi, ma ei olnud tema jaoks olemas". Mina küll kahetsen, et ma pole teatud momendil kedagi kuulamas või ei teinud pai. Aga kui paljud saavad reaalselt öelda, et nende jaoks on sõpruse mõõdupuu selline, et kellel nad ise tahavad olla, mitte et kes neil oleks? Või on siis tõesti mul endal väga suured n-ö põhimõttelised erinevused mõngingatega.
Aus enese ees - vähemalt ma tean, et ma ise pole omadega peast totaalselt segi. (Kasvõi ainult enda jaoks)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar