“The only people for me are the mad ones, the ones who are mad to live, mad to talk, mad to be saved, desirous of everything at the same time, the ones who never yawn or say a commonplace thing, but burn, burn, burn, like fabulous yellow roman candles exploding like spiders across the stars.”

neljapäev, detsember 10


Pole sellist nalja veel olnud, et mitte mingit und ega isu pole. Ja ikka päris päris sitt on nii. Isegi ei suuda täpselt keskenduda mingitele asjadele. Ja et sellest veel vähe oleks, siis ma ei saa aru isegi, misvärkon, et nii on. Täiesti utoopiline.
Tahaks sinna, kus see vaade on, ja pudelit lemmikveini.

(Aa, ja pildil on siin päris halb kvaliteet, sorz, aga kui peale vajutada, siis viskab päris suure pildi)
Siiralt, Teie kui kell kukkus

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

Tellimine: Postituse kommentaarid (Atom)