Järjekordselt mingite random asjade peale mõeldes, pika essee lõpetades teemal "Kutsumus" ja tänu sellele mitte üldse enam õppimishoos olevana.. jõuan ma jälle kord mitmeid kordi mõeldud tõeni, et kriitika teiste pihta ei ole alati enda vigade nägemine teistes ja sellega enda vigade salgamine, vaid vahel ka silmade avamine, et kõik on ühtmoodi inimesed. End ei tohi üle hinnata ja kõiki teisi endast halvemaks pidada. Me kõik oleme mökud mõnikord, meil on kõigil unistused ja soovid ja mõtted. Me kõik paneme pange, ütleme halvasti, oleme nõmedad ja isekad. Aga kurat, kui ei olda piisavalt tugev, et seda tunnistada, siis vabandust, aga ülejäänu, mis võib tugevaks inimeseks justkui lahterdada, ei loe enam mitte midagi. Kui silmi peas pole, kõrvu, mis kuulaks ja südant rinnus, siis puhtalt mõtlemine ei muuda kasvõi omaenese elus mitte tuhkagi, proovi palju tahad. Elu ei saa ilusaks mõelda, vaid see tuleb elada ilusaks.
Puhtalt enesesisendusega ei jõua kuigi kaugele, sest kogu energia läheb selle peale, et end veenda, aga sama hästi võiks endale valetada.
Pärast seda nõmedat pubekaiga, mis kõigi südamed natuke kalgimaks teeb ja noh, eks kõik on haiget saanud, kes vähem, kes rohkem. Kes kannatas ära, kes mitte. Siis üks asi on, millesse ma tahaks loota, et jään elu lõpuni uskuma, ükskõik mis jama see tulevik toob - ma usun, et kõigi südames on midagi head. Kõlagu pealegi naiivselt ja sinisilmselt.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar