Nagu liivatorm

Ma avastasin, et iga kord kui ma Tallinnas käin, mingi klõps käib ära, ja ma näen asju teisiti või kui mitte teisiti, siis .. noh, mõne kraadi võrra äkki laiemalt kui muidu vaateväli on. Sest 360 kraadi nägemist meil kellelgi pole. Ja veab kui keegi üldse näeb endast kaugemale.
Ja jälle.
Ja kuidas kõige ootamatumal hetkel saad äkki millestki aru. Kõige jubedam on taibata vist seda, et miski, mis tundub järsku see, mida sa tahad. Et nii peab minema. On miski, mida on kõige raskem saavutada. Ja see vastik jõuetu tunne.
Aga sa tead, et see on saavutatav. Lihtsalt, inimene on laisk. Ja kui ta üdini kindel pole, siis ta vist ei teegi midagi. Aga kuidas ma saan olla kindel sisetundes? Tõsi, ei ole see mind vist seni alt vedanud. Vist.


Kõndisin siis koju bussi pealt.
Sassis mõtteniidid ei teinud just head, aga .. vähemalt on midagi.

Mõtlesin et.. Need naljakad ebausujullad, et kui kella tundide ja minutite arv on sama, või kui leiad maast sendi või mündi saad soovida. Kas mul on tõesti kuidagi imelikult vedanud imekombel, et kui ma olen ikka tükk aega üht asja soovinud, siis lampi see läheb nii? Või hakkab aju veidralt ja kummaliselt tööle nii, et alateadvuslikult juhib sind su soovi poole?
Carmen leidis sendi, soovis.. ja ütles, et seda saab edasi anda, et keegi teine ka soovida saaks. Ja tuleb alles hoida. Soovisin sama soovi kui Eku ütles bussis, et kell on 21.21. Ja panin sendi ära. Eks näis, kas töötab. Vähemalt ma olen proovinud. Ja kaotada mul ei ole nagunii midagi sellega.
Kahetseda saab tegemata asju.

If only .. is a wish too late. (The Cure - Cut Here)

Kui poleks kurba tuju, või raskeid asju/hetki, siis inimesed ei lähekski edasi. Sest mulle tundub, et mitterahuloleva inimese mõte töötab produktiivsemalt.

Off-topic:



“The truth does not change according to our ability to stomach it.”