“The only people for me are the mad ones, the ones who are mad to live, mad to talk, mad to be saved, desirous of everything at the same time, the ones who never yawn or say a commonplace thing, but burn, burn, burn, like fabulous yellow roman candles exploding like spiders across the stars.”

kolmapäev, veebruar 10

nr 100: kes ikka nalja teeb kui ise ei tee

Eile oli mu elu kõige naljakam klubiskäik ilmselgelt.
Mis algas süütu veinijoomisega tüdrukutega Casa de Carmenis ja tähtistades tema uut kodu ja no, et ta tuju paremaks teha.
Tujul polnud vist kellelgi midagi viga, ja siis mängisime dress up'i. Geniaalne idee oli, et mängime vanatüdrukuteõhtut või mis iganes selle nimi on. Kiidan valges pikas kleidis klubis käimist ütleme nii. Eriti cool on tantsida ja kusagil ringi jalutada üleni helendades kui kummitus.
Aga noh, nalja peab saama.

Aeroobika jäi ära meil.

Vägev õhtu ja veel vägevamad kursaõed : )
Siiralt, Teie kui kell kukkus

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

Tellimine: Postituse kommentaarid (Atom)