“The only people for me are the mad ones, the ones who are mad to live, mad to talk, mad to be saved, desirous of everything at the same time, the ones who never yawn or say a commonplace thing, but burn, burn, burn, like fabulous yellow roman candles exploding like spiders across the stars.”

pühapäev, veebruar 14

Põhimõtteliselt sõbrapäeva ilus mõte on kadunud. Ma arvan, et eks on küll armas, et on üks päev, kus kõik lõpuks peaks pöörama tähelepanu enda ümber olevatele inimestele, aga kes seda ei tee, ei pruugi seda teha ka sõbrapäeval. Iseenesestmõistetavusega kipub olema pea kõigil probleeme.

Eniveis, see selleks. Trotsist ma siis võtan sõpru täna iseenesestmõistetavatena ja ülejäänud aasta olen kasvõi sekundiks iga päev rõõmus selle üle, et nad lihtsalt on olemas oma nõmedate ja heade külgedega ja on need, kes nad on - uskumatult vägevad inimesed.
Siiralt, Teie kui kell kukkus

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

Tellimine: Postituse kommentaarid (Atom)