“The only people for me are the mad ones, the ones who are mad to live, mad to talk, mad to be saved, desirous of everything at the same time, the ones who never yawn or say a commonplace thing, but burn, burn, burn, like fabulous yellow roman candles exploding like spiders across the stars.”

kolmapäev, veebruar 3

Remember to always be yourself. Unless you suck.


Täiega khuul.
Kell on jälle öö.

Eniveis,
leidsin poindi.
Üle ühe vist lausa.

“You can’t force love, I realized. It’s there or it isn’t. If it’s not there, you’ve got to be able to admit it. If it is there, you’ve got to do whatever it takes to protect the ones you love.”

Sain aru sellest ka, et kuigi ma pole eriti vihapidaja inimene, siis kui ma pettun, siis see küll üle ei lähe eriti kergesti, ei teadnudki seda. Ja siis see ka ei meeldi, kui inimestel pole mingit eneseuhkust. Päris ausalt on see üks kõige naeruväärsemaid ja idiootsemaid asju.


“Waiting hurts. Forgetting hurts. But not knowing which decision to take is the worst of suffering.”





Lõpetuseks nuntsi värki ka. See lause on mitu aastat juba südames. Eks näis.

Eniveis, khuul.
Siiralt, Teie kui kell kukkus

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

Tellimine: Postituse kommentaarid (Atom)