Ja jälle kõndisin läbi selle mõttetu plägasaju koju.. ja no juhe oli ikka maksimaalselt koos. Aga mingihetk hakkasin isegi aru saama.. või kas just aru saama, aga mõte hakkas liikuma ja kergem oli juba natuke. On asju, mis sajavad selgest taevast alla ja löövad kõik segamini, mõned heas, mõned halvas mõttes.
Sellele mõtlesin ka, et ma ei mäleta hästi, kas on olnud juhust, kus ma poleks saanud midagi, mida ma tahan. Ei tulnudki nagu meelde. Mis on iseenesest üllatav, sest enda arvates olen ma konstantselt terve elu lampi kütnud, aga vaat siis - polegi kõige kehvemini välja kukkunud. See pisike sisehääl ilmselgelt on miski, mis kõik paika paneb.
Aga .. mida hakata pihta siis, kui jälle kõik tundub liiga järsku liiga sujuvat ja kõik on ülihea? Või noh, mitte kõik, kool on ikka nagu ta on - triljon asja teha, aga kuidagi ei jõua nendeni, vaid ülejäänud tühjapassimine tundub palju vajalikum.
Kuidagi ei jõua kohale asjad. Kõik tundub ülinatural ja täiesti õige-normaalne-niipeabki, aga ei jõua kohale.
Aga hea on ( :
Mind hakkas häirima, et ma ei oska RÄÄKIDA ja otse öelda, mida ma mõtlen. Täiesti mökmök tekib. Aga kui ma saan kirjutada, siis nagu, sujub.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar