“The only people for me are the mad ones, the ones who are mad to live, mad to talk, mad to be saved, desirous of everything at the same time, the ones who never yawn or say a commonplace thing, but burn, burn, burn, like fabulous yellow roman candles exploding like spiders across the stars.”

reede, juuli 2

Naljakas on linnas olla.
Mõnusalt tripilainel on elu läinudki: Võsu jaanipäeval (meri!), sealt otse Peedule (kus sai uut tõestust poindile, et vanus ei tähenda tarkust), korraks linna ja juba Viljandisse (normaalsed pardid, kes üritavad varbaid hammustada) ja sealt veel purjelaagrisse (ärge kunagi võtke kaasa mootorpaati õlut, sest et paat hüpleb ja sõidab kiiresti ja võib juhtuda, et see õlu jõuab igalepoole mujale kui suhu, näiteks kõigi teiste peale, kes paadis on). Laagrisse tuleb täna/homme tagasi minna, sest laupäeval see juba lõppeb, aga põhisõidust tahaks täitsa osa võtta. Hoolimata sellest, et mu purjetamiskogemused jäävad viie aasta tagusesse aega ja needki on nibin-nabin sellised, et noh, kihvt ja äge oli ; D. Aga mõnus on vee peal - kolmapäeva õhtul käisime veel kalega sõitmas, mis on vana kalapurjekas ideeliselt, või noh, see purjekas oli ehitatud nõndaviisi nagu vanasti need kalapurjekad olid. Vähemalt ma sain asjast aru nõnda. Aga maru ilus oli, kellaaeg oli ka selline, et päike juba läheb, aga kõik peegeldused ja pilved .. superilus ( :

Tahaks veeel ja veeeeeel ringi rännata.
Siiralt, Teie kui kell kukkus

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

Tellimine: Postituse kommentaarid (Atom)