Kui kiire eluga ära hakata harjuma, siis ei tundu see enam üldse nii kiire.
Ükspäev just mõtlesin, et kuidas sai mulle eelmine kooliaasta nii raske tunduda. Võibolla harjumatusest, kes teab. Praegu ma teen mitu korda rohkem asju, või no kohustusi on palju rohkem (kohvikualgus, kool, armastus, sõprus ja kodu). Raske on küll jah, aga mitte kontimurdvalt. Vahepeal saab ikkagi aja maha võtta ja puhata, isegi niisama lebos olla. Väljaskäimisega on asi jah väga tagasihoidlikuks läinud, aga suuri sündmusi on olnud ka üpris vähe, vist. Paneb mõtlema, et jõuaks veel rohkem tegelikult teha, aga ei julge võtta rohkem käsile, sest äkki siis enam ei jõua ja igasugune motivatsioon kaoks ära ?
Igastahes, mõnus on. Ei oskagi enam hästi niisama passida, nagu varem. Võibolla see enne olnud vingumine, et "oi kui palju on vaja teha" võttis nii palju aega ära, et tegudeni oli raske jõuda. Või ei olnudki viitsimist ega motivatsiooni. Ei tea.
A ja ma võtsin oma quote'ide faili lahti : )
Niiarmas ikka.
Nüüd on kohvipaus varsti peetud, tuju hea ja ilusaid asju ka loetud.
Kirjutamistuju tuleb peale. Parampapaa.
Tervitades Ekut, kes on metsikult tubli naine, kurat.
Right back at you!!
VastaKustutaHaige piff oled, sul on oma kohvik ! :D:D