“The only people for me are the mad ones, the ones who are mad to live, mad to talk, mad to be saved, desirous of everything at the same time, the ones who never yawn or say a commonplace thing, but burn, burn, burn, like fabulous yellow roman candles exploding like spiders across the stars.”

neljapäev, november 4

Kas on võimalik, et inimesed saavad olla nii põhjani lollid ja ometi elada? Usute te seda? Kas on võimalik, et nad on reaalselt varustatud kogu masinavärgiga, ajuga, selgrooga ja kõrva- ja silmaavaustega — peaaegu sama vägev varustus, mrs. Nimkin, nagu värviteler — ja siiski minna läbi elu, ilma et oleks vähimatki aimu kellegi teise tunnetest ja igatsustest?

(Leidsin kusagilt failist, peaks olema kusagilt raamatust, mille autor on Philip Roth.)


Pisikese lapse tunne tuli peale. Maailm on ümber nii suur ja lai ja kirju ja arusaamatugi kohati. Mida uskuda, kelles kindel olla, kuidas ise olla, mida ette võtta, kellega rääkida ja mida rääkida või kas üldse miskit teha.
Siiralt, Teie kui kell kukkus

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

Tellimine: Postituse kommentaarid (Atom)