“The only people for me are the mad ones, the ones who are mad to live, mad to talk, mad to be saved, desirous of everything at the same time, the ones who never yawn or say a commonplace thing, but burn, burn, burn, like fabulous yellow roman candles exploding like spiders across the stars.”

neljapäev, detsember 16


Väsisin ära - viimased paar päeva on natuke rollercoaster olnud, juhe on täitsa kokkujooksmas ja nüüd ma õpin kasvukohatüüpe siia otsa.
Vahepeal oli päris kurb ka, kui ma avastasin uuesti ja jälle, et inimesed ei pruugigi nii head olla kui ma alati mõtlen, et nad on. Ja et kui on palju inimesi ümberringi, kes midagi sädistavad, siis kaob endal ka kaine mõistus peast ja ei saa enam aru, mida ise arvata.
Lisaks sellele ka veel, et eneseväljendamine on keerulisem kunst kui arvata võiks - vähemalt mõni asjalik õpetaval kohal olev isik võiks seda vallata, ka võõrkeeles.
Meeskonnatöömõiste on paljudele võõras - enda egost on raske kaugemale vaadata, isegi kui just see endast kaugemalevaatamine on õnnestumise saladus (seda ka ilmselgelt kõigis suhetes). On tõesti kompromisside tegemine nii keeruline? Ma olen alati mõelnud, et naeruväärselt ilma hea põhjenduseta mingist seisukohast kinni hoidmine on tobe. Või no, kuula ära ja arva enda moodi edasi. Aga kuula vähemalt. Äkki paneb mõtlema lausa.
Kuidas vahepeal tuleb välja, et igapäevased salaunistused on mõttetud isegi ja kas on ikka tõsi, et soovid ei täitu, kui nad välja öelda?

Blöä.



Ilusaid asju ka natuke - Salvador Dali Mirage, üks pilt Desert Trilogy'st. Müstika ja vaat et lemmik.
Siiralt, Teie kui kell kukkus

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

Tellimine: Postituse kommentaarid (Atom)