Lampi küttes

Ma hõikan sind ja me süütame tule ja joome veini ja tunneme teineteise ära paigas, mis on meie oma. Ära oota. Ära jutusta oma lugu pärastpoole.
Elu on nii lühike. See mere- ja liivariba, see jalutuskäik kaldal, enne kui tõus katab kõik, mis me teinud oleme.
Ma armastan sind.
Kolm kõige raskemat sõna terves ilmas.
Mida muud ma saaksingi öelda?

Jeanette Winterson, "Kehale kirjutatud"

Hakkasin eile raamatuid igatsema. Ja siis täna vaatasin oma tsitaate, mis aastate jooksul kogunenud on, ja no.. raamatud on ikka ühed lemmikuimad üldse. See ülevalpool mainitud raamat sai mõned aastad tagasi ehku peale avastatud raamatukogus ringi tuuseldades ja sellest ajast peale, kui siis tuttavad-sõbrad lugesid seda, ei tea ma mitte kedagi, kellele see poleks meeldnud ja muljet avaldanud.

Kirja pandud sõnadel on kuidagi suurem kaal, sest nad on nii läbi mõeldud ja tunnetatud, et .. hea raamatu puhul muutub see kõik päris maagiliseks. See mõnus pilt, mis peas hakkab jooksma, kui sisse elad.. ja kui on kasutatud vähe, aga täpselt õigeid kirjeldusi, nii et tunne on, nagu sa oleksid ise sealsamas..

Igastahes,
tuli peale tunne, et nüüdsama lähen õue, seal on soe, päike loojub (aga õhk on ikkagi paitavalt mõnusalt soe) ja liigud ringi mööda suvise Tartu kergelt päikesest kõrbenud tänavaid ja on lihtsalt NII hea olla. (Istud Emajõe ääres, seltsiks mõni mõnus inimene ja külm õlu/superhea vein.)

Eelmine aasta tuli kevadetunne jaanuari lõpus - seekord jõuab suvetunne märtsi algul kohale juba : )